[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maha ‹adv›

1. maapinnale v. mingile muule aluspinnale (v. selle lähedale). Isa pani lapse sülest maha. Hüppas, kukkus kiigelaualt, põhukuhja otsast maha. Roni koorma otsast, autokastist, hobuse seljast maha! Tuleb, kobib sadulast, vankrilt, jalgrattalt maha. Õled laotati põrandale maha. Paneme uue vaiba maha. Pane puusületäis pliidi ette maha! Laadisime koorma, tõstsime kastid maha. Viskas kivi käest maha. Pillas tassi, kohvikannu, noa maha. Võti libises käest, sõrmede vahelt maha. Õun potsatas puu otsast maha. Ära pillu pabereid, prahti maha! Ettevaatlikult, et sa midagi laua pealt maha ei aja! Kallab, valab vee maha. Natuke kohvi loksus üle tassiääre maha. Leivaraasukesi pudenes maha. Astusime bussist, vagunist maha. Selles peatuses, jaamas ei läinud keegi maha. Vikatid toodi lakast maha. Talv jõudis kätte, lumi tuli maha. Kaste, udu langes maha. Ehitusgeodeedid märgivad rajatavad hooned maha. Saia ei saja taevast maha. || allapoole, madalamale, alla. Marjade kättesaamiseks painutasime pihlaka, oksa maha. Poiss laskis püksid maha. Õmblus triigitakse, pressitakse maha. Ära noruta, ära löö, lase pead maha! Ants ohkas ja vaatas maha. Lööb häbelikult silmad, pilgu maha. *.. ta väljasirutatud käsi langeb lõdvalt maha. E. Vilde. *.. ostis endale punase ning läikiva auto, millel katus maha käis. A. Beekman. || püstiasendist pikali, siruli vms. asendisse. Istusime, kükitasime põrandale, kraavipervele, kuuseheki äärde maha. Tuleb maha istuda 'istet võtta' ja tööle hakata. Paiskas, rabas, tõukas, lõi teise pikali maha. Heitsin, viskusin murule kõhuli maha. Ta kukkus selili maha. Mees prantsatas, vajus täies pikkuses maha. Kogupauk niitis esimesed ründajad maha. Mis sa tormad, jooksed teise jalust maha! Ta joob end lausa käpuli maha. Vedasin õhtul oma kere koiku peale maha. Jooksis, kuni varises jõuetult maha. Viruta talle nii, et maha jääb! Pani jõukatsumisel oma vastase maha. Haigus võtab, murrab tugevadki mehed maha. Kaamelid heitsid maha. Hunt langes lasust surnult maha. Torm murdis mitu puud maha. Auto ajas väravaposti maha. Rohi on maha tallatud. | piltl. *Elu surus maha, kippus tülbistama, ära väsitama. R. Sirge.
2. mullasse, maa sisse (näit. kasvama, peitu). Kartuleid maha panema. Tulbisibulad pannakse maha sügisel. Kapsataimed istutati maha. Kui palju otra, lina maha teete 'külvate'? Rukis sai õigel ajal maha. Koer matab kondi maha. Laip, surnud maeti maha. Majaperemees matnud oma kulla ja väärtasjad sõja ajal aeda maha. *Matusepäeva hommikul pani ta enese riidesse ja sõitis Jussi maha viima. A. H. Tammsaare. | piltl. Mine linna, mis mõtet on sul end sellesse maakolkasse maha matta! *Hea on vahel, kui on raske, / mure maha matta. L. Seppel.
3. küljest, otsast v. pealt ära. Jalg tulevat amputeerida, pealtpoolt põlve maha võtta. Vargal raiuti käsi, tapjal pea maha. Nülgis, võttis rebasel naha maha. Nahk tuli kestendades turjalt maha. Ajab habeme, vuntsid maha. Pea aeti paljaks, juuksed aeti masinaga maha. Hakkas tapetud seal karva maha võtma. Põder, sokk ajab aasta lõpupoole sarved maha. Puu laseb sügisel lehed, okkad maha. Saagisin palgil, latil tüki otsast maha. Viljapuudel tuleb kuivanud oksad maha lõigata. Väejooksikul kisti pagunid maha. Trellid võeti akende eest maha. Traktoril tuli roomik maha. Kruvis aparaadil paar detaili maha. Siit tuleks paari millimeetri jagu maha viilida. Seintelt, laualt on värv kohati maha koorunud, maha tulnud. Hõõru, nühi rooste maha. Pühkis jalanõudelt suurema pori maha. Hakkasin riietelt tolmu maha rapsima. Pesin duši all päevase higi maha. Kustuta tahvlilt need kritseldused maha! Sukasilm jooksis maha 'hargnes'. | piltl. Kes suudab seda häbiplekki enam maha pesta! Oma kõnega rebis ta vastaskandidaatidelt maskid maha. See komme harjuta endast maha! *Meid kujundab kollektiiv, lihvib liigse maha, annab puuduva juurde. J. Smuul. || (riiete v. jalanõude äravõtmise kohta:) ült, seljast, peast, jalast. Võta mantel, pintsak, kampsun, särk (seljast) maha. Ajab püksid jalast maha. Võtsin üleriided, kasuka maha. Koorib endal paksud vammused maha. Müts maha söögilauas! Kisub, sikutab, tirib saapad, säärikud maha.
4. kõnek hulgalt, määralt vähemaks. Peremees võttis palka maha, mitu krooni palgast maha. Tingib, kaupleb hinda maha. Hinnast ei jäetud kopikatki maha. Honorarist arvati maksud maha. Peaksid vähem sööma, et kaalu, kaalust maha võtta. Ma olen haiguse ajal mitu kilo maha võtnud. Hoogu, kiirust, tempot maha võtma. Ära kihuta, võta gaasi maha! Kui õnnestuks endalt kümmekond aastat maha raputada! *Kaheksast kolm maha arvata, üheksa juurde panna ... Palju see on? M. Traat. || (seoses tunnete talitsemisega, nende vaigistamisega). Hirmu, pahameelt, ärevust, erutust, viha, vastikustunnet maha suruma. Püüdis valutunnet, iiveldust, haigutust maha suruda. Surusin endas maha soovi, kiusatuse pikali heita. Lugu tegi talle nalja, ent ta surus muige maha. Mees oli algul äge, kuid rahunes pikkamööda maha. Kähvanud oma pahameele välja, jahtus osakonnajuhataja maha. Püüdsin vihamehi, sõnelejaid maha rahustada. Mehe viha jahtus peagi maha. || mitteväärtuslikuks, kehvaks, kõlbmatuks. Ma laitsin tal selle kavatsuse, plaani, mõtte maha. Arvustus tegi, laitis teose, lavastuse täiesti, maani maha. Ta ei kiitnud ennast ega teinud ka teisi maha. Ettepanek, kandidaat hääletati maha. *Teiste tööd materdab maha, ise ei oska midagi teha. E. Tennov. *Veel sajand-kaks tagasi elasid tõelised mehed – miks ometi on nad meie ajal nii maha käinud? V. Lattik.
5. kellestki v. millestki (sellega mitte kaasa jõudes) tahapoole. a. (ruumiliselt). Ta tuleb koos minuga ega jää sammugi maha. Ta oli juba minust tüki maad maha jäänud. Astu kiiremini, ära jää maha! Voor oli polgust maha jäänud. b. (tegevuses, arengus, võimetes, tasemes vms.). Kippusime põllutöödega, põllutöödes naabritest maha jääma. Poiss jääb õppimises, aritmeetikas teistest maha. Inglise keele oskuses jättis ta klassikaaslased kaugele maha. Meie võistleja jääb turniiri liidrist maha poole punktiga. Sa oled ajast, elust maha jäänud. Ants ei jää sõbrast julguses ja ettevõtlikkuses sugugi maha. Mõned taimed jäid teistest kasvus maha. Hotell ei jää millegi poolest maha suuremate keskuste omadest. *Vallak kui sotsioloog või filosoof jääb tunduvalt maha Vallakust kui psühholoogist. H. Puhvel.
6. osutab rõhutavalt millegi sooritamisele, läbitegemisele, teostamisele; lõpuni, täielikult, ära. Käisime, kõmpisime, vantsisime, marssisime paarkümmend kilomeetrit maha. Autoga sõideti maha üle kahesaja kilomeetri. Kas sa jõuad nii pikka maad maha käia? Magasin tervelt pool päeva maha. Logelesin pühapäeva niisama maha. Peeti maha künnivõistlused, kõnekoosolek. Piim tuleb korralikult maha jahutada. Pidasime maha väikese peo. Keerutasin minagi peol paar tantsu maha. Giid vuristas oma seletuse kiiresti maha. Rääkisime, ajasime temaga pikad jutud maha. Pidasime maha tulise vaidluse. Kell oli maha käinud. || (hrl. hävimisega v. hävitamisega ühenduses). Maja, saun põles maani maha. Aegade jooksul on osa müüri maha varisenud. Vaenlane põletas linna, mitu küla maha. Kuur, ahi lõhuti, kisti maha. Tõmbas, kriipsutas sõna, terve lõigu maha. || (mõnikord osutab kasvavate puude v. taimede langetamisele raiumisega v. lõikamisega). Raius, võttis, saagis mõned puud maha. Mets võeti, raiuti, saeti maha. Võsa, põõsastik tuleb maha raiuda. Niitsin eile osa kaera, heina maha. *Laupäeval oli Maret ristikupõllu masinaga maha niitnud .. R. Sirge. || ‹ka ühendverbi osana› (tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses). Vaenlane tappis, nottis küla elanikud viimseni maha. Hundid murdsid põdra maha. Ta on nii armetu, et võib tänapäev maha surra. Mitu vangi, kurjategija lasti maha. Laskis, kõmmutas paar ründajat maha. Ähvardas varga nagu marukoera maha lüüa. Röövlid koksasid mehe maha. || ‹ühendverbi osana› ka piltl esineb müümist, ka raiskamist, kulutamist märkivates ühendverbides. Müüs maja, loomad, auto, kõik viimseni maha. Laohoidja äritses, sahkerdas osa kaupa maha. Ta parseldas, äris hobuse laadal maha. Mees jõi, laristas, prassis raha, kogu teenistuse, varanduse maha. Parun mänginud oma mõisa kaartidega maha. Ta on reetur, vaata et müüb veel meid kõiki maha. *Niiviisi mängid maha sellegi usaldusenatukese, mida sinu vastu veel on tuntud! V. Lattik. || osutab aja, mingi olulise momendi v. sündmuse märkamatult, tegutsematult mööduda laskmisele. Passi peale, et sa õiget momenti maha ei maga! Lähme, sellist võimalust, juhust ei tohi maha magada! Väärtuslik aeg jookseb kasutult maha. *Armas jumal, kui elu on antud, kuidas ma ta maha magan! H. Raudsepp.
7. ‹ühendverbi osana› osutab vabatahtlikule v. sunnitud loobumisele millestki v. kellestki. a. (ühenduses ameti v. töökohaga). Kustas pani õpetajaameti, treenerikohustused maha. Ta otsustas vanuse, haiguse tõttu oma ameti maha panna. Kui sa ülemustega vastuollu lähed, võetakse sind (kohalt) maha! Mehed maksti laevalt maha 'vallandati ja neile anti lõpparve'. b. hrl. ühenduses verbiga jätma osutab kellegi v. millegi hülgamisele. Mees jättis oma perekonna, naise ja lapsed maha. Ta olevat leidnud uue kallima ja jätnud vana pruudi maha. Kõik sõbrad on Villemi maha jätnud. Jättis maha oma kodukoha ja läks võõrsile. Üksus jättis oma positsioonid maha. Linn jäeti taganemisel maha. Hoone, veski on ammu maha jäetud ja pooleldi lagunenud. Jätsin suitsetamise, kaardimängu maha. Niisugused mõtted jäta küll maha! Uni jättis mu täna varakult maha. Õnn on mind maha jätnud.
8. osutab kellegi (v. millegi) tegutsemast, toimimast lakkama sundimisele (vahel ka ilma konkreetse tegusõnata). Kõneleja karjuti maha. Maha türannid, okupandid! Maha sõda! Ülestõus, mäss, vandenõu, vastuhakk suruti julmalt maha. Tsaarivalitsusel õnnestus 1905. a. revolutsioon maha suruda. Kõik rahva protestiavaldused suruti maha. Suurtükitulega suruti vaenlase tulepesad maha. „Jama,” suruti seegi oletus maha.
9. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› kellegi (v. millegi) lahkumisel endisesse paika püsima, sinna alles. Vanemad surid noorelt, neil jäid maha väikesed lapsed. Jättis surres maha korras talu, suure varanduse. Tal jäi perekond kodumaale maha. Lehvitasin veel sõpradele, kes perroonile maha jäid. Miia läks emaga kaasa, ei tahtnud vanaema juurde maha jääda. Põgenemisel jäeti osa asju teele maha. Ma unustasin oma käekella maha. Jäin eile rongist, bussist maha. Teekäänaku taha kaduv buss jättis maha tolmupilve. Lumme jäid jäljed maha.
10. osutab, et midagi tehakse millegi järgi, midagi jäljendades. Poiss kirjutas matemaatikaülesanded pinginaabrilt maha. Kirjutasin valemi tahvlilt maha. Joonistage see pilt raamatust maha! Kust sa selle loo maha vehkisid, viksisid, treisid? Kas ta rääkis peast või luges paberilt maha?
11. arvelt (3. täh.), arvestusest ära, nimistust v. koosseisust välja. Amortiseerunud masinad, lõpnud loomad kanti aktiga maha. Riknenud kaup, puuvili tuli maha kanda. Ma ei tule, tõmmake mind nimekirjast maha! Küsimus tuleb päevakorrast maha võtta. *.. mõis peab mind uppunuks, arvab hingekirjast maha, mina ise kaon aga metsa! A. Hint.
12. ‹hrl. koos verbidega salgama, vaikima› olematuks, mitteesinevaks v. -esinenuks. Juhtunut polnud võimalik maha salata. Ta räägib puhast tõtt, ei salga midagi maha. Parem, kui me selle fakti, loo maha vaikime. Partii lõpul mängisin oma paremuse maha.
13. ‹koos verbiga saama› toime, valmis, midagi sooritanuks. Naine sai lapsega maha 'sünnitas lapse', sai enneaegu maha 'sünnitas enneaegu'. Kirjanik sai maha uue romaaniga, filmistsenaariumiga. Kuidagi saime selle eksamiga maha. Mis tembuga, rumalusega sa nüüd oled maha saanud!
14. kindlaks, otsustatuks, kokkulepituks. Tingimused olid vastuvõetavad ja mehed tegid kaubad maha. Mul oli Antsuga maha tehtud, et lähen tema asemel karja. *.. aga mina tegin endamisi maha, et olgu jonniga, kuidas on, Hansu-Tooma lugemistele ma küll enam ei lähe. J. Rannap.
15. ‹hrl. koos verbiga kuulutama› avalikult teatavaks (eriti abiellu astumise eelteatena). Maali ja Tõnis kuulutati pühapäeval esimest korda (kantslist) maha. *Mäletan veel selgesti, kui alles hiljem kirikust maha öeldi: nüüd olla luba ka ilma mõisakirjata lugema ja laulatusele tulla. A. Kitzberg.
16. ‹hrl. koos verbiga viskama› osutab millelegi, mida on kulutatud asjata, tulemusteta. Ravimitest polnud abi, ainult hulk raha maha visatud. Kui nüüd ka ei õnnestu, siis on meie vaev maha visatud.

aega maha võtma vt aeg

keret maha keerama ~ tõmbama vt kere

[kellelgi] kõri maha võtma ~ tõmbama vt kõri

mokk maha vt mokk

mööda külge ~ külgi maha jooksma vt külg

[kellegi, millegi ees] mütsi maha võtma, müts maha vt müts [-i]

[kelle(l)gi] nahka maha võtma ~ tõmbama vt nahk

[kellelgi] pead maha võtma vt pea

relvi maha panema vt relv

sarvi maha jooksma vt sarv

tähti taevast maha tooma vt täht

põletama ‹37›

1. tulega hävitama v. hukkama; tules põleda laskma. Oksarisu, prügi, prahti põletama. Põletasin vanu kirju. Keelatud raamatud korjati kokku ja põletati. Keskajal põletati nõidu elusalt, tuleriidal. Meie esivanemad on oma surnuid põletanud. Posti alumine ots põletati söele. Vaenlased röövisid, rüüstasid ja põletasid. Sõja ajal põletati terve see küla tuhaks, lagedaks. Talupojad ässitati mõisaid põletama. Tuli põletas nende maja ja kogu kraami. *Oma põletatud kodu varemete kõrvalt leidsin üheainsa säilinud trükiteose. F. Tuglas. | piltl. Mõnegi lootuse põletas sõjatuli tuhaks. || maad, pinnast tule abil põlluks ette valmistama v. puhastama. Alet, sõõrdu, kütist põletama. Põletati võsastikku, et põllumaad juurde teha. || mingit ainet lõhnava suitsu saamiseks põleda laskma. Kirikus põletatakse viirukit. || kõnek suitsetama. Piipu, paberossi põletama. Põletas piibu lõpuni, põhjani. Kas sa põletad ka head tubakat?
2. midagi hrl. valgustamiseks v. soojendamiseks põleda laskma. Puid, briketti, kivisütt põletama. Küünlaid põletama. Põletas enne eksamit hilja ööni lampi. Naaber põletab öö läbi elektrit. Jaanituld põletama. Metsaserval põletati lõkkeid. Jõulupuud põletama 'jõulupuul (elektri)küünlaid põletama'.
3. kuumutamisega töötlema v. valmistama. a. mingit materjali v. toodet kuumutama sellele vajalike omaduste andmiseks. Saviesemeid põletama. Põletatud savinõud. Põletatud, põletamata tellised. Põletatud keraamiline mass. Põletatud 'termiliselt töödeldud' teras. b. sel teel toorainet valmistama. Tõrva, sütt põletama. Lubjakivist lupja põletama. Põletatud ehk kustutamata lubi. Põletatud ooker. c. destilleerides valmistama, ajama. Viina põletama. Põletatud viin. d. kõnek röstima. *.. veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba ja tulel auras parkali perenaise kohvipada. F. Tuglas (tlk).
4. tulise v. hõõguva esemega kuhugi midagi kaunistuseks v. märgistuseks tekitama. Põletas piibule, kapale kirjad peale. Põletas kannule tulise traadiga mustrikirjad sisse. Kirstu otsalauale põletati omaniku nimi. Lehmadele põletatakse numbrid selga. Timukas põletas tulise rauaga naise õlga häbimärgi. *Ja kaamelilegi, näe, on tema omandimärk sisse põletatud. L. Metsar (tlk). *Joonistus jääb joonistuseks, olgu ta tsinki põletatud või puusse lõigatud. J. Vahtra. | piltl. Need sõnad põletati mu mällu kui tulise rauaga. See on tulekirjal mu meelde põletatud. || van juukseid lokitangidega lokkima. *Iga kolme päeva takka laskis ta neid [= lokke] Harti juures uuesti põletada. B. Alver.
5. väga kuumana v. tulisena tunduma, sellisena valu põhjustama. Kuum liiv lausa põletas taldu. Ahi on nii tuline, et põletab. Hõõguv sigaret põletas sõrmi. Põletasin tuld kohendades sõrmed villi. Põletas kuuma supiga oma suu, keele. *Pea auras, jalad hõõgusid, õhk oli põletav. A. Saal. || (päikese kohta:) väga palavalt paistma, kõrvetama. Päike juba põletab, tuleb ilus rannailm. Päike põletab halastamatult. Keskpäevane päike põletas turja, selga, kuklasse. Laste näod on päikesest pruuniks põletatud. Päike põletas põllud. *Ühel suvel põletas põud põllud paljaks.. H. Laipaik. | piltl. Suudlused põletasid palgel, kaela. || (kangete ainete söövitava, kahjustava toime kohta). Hape põletas riidesse augu. Liialt tugev väetis kipub orast põletama. Seebikivi, lubi põletab käenahka.
6. teravat, pistvat valutunnet põhjustama v. sellist valu tundma. a. (mingist ainest, esemest vm. põhjustatuna). Haava puhastati viinaga, see põletas põrgulikult. Kõrvenõgesed lausa põletasid mu sääri. Vapsikute põletavad pisted. Miski põletas vasakus õlas. *Minul endalgi kipub silm koopast välja, põletab pealuus nagu kuum süsi.. O. Luts. || (otseselt valutunde kohta). Valu põletab rinda, rinnas. Tundsin reies põletavat valu. *Pidi jalad põlvist veidi konksus hoidma ja astuma lühikeste sammudega, muidu põletas nagu tulega. H. Sergo. b. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Jäine külmus põletas nägu. Põletav pakane. Põletav, üdini tungiv tuul. *Kõik, mida tuli puudutada, – kirves, katel, puuoksad – oli jäine ja põletas sõrmi. R. Põder (tlk). c. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Kange jook, viin põletas kurku, magu, tühja sisikonda. Tugevasti pipardatud toit põletas suulage. Pipratinktuur on põletava maitsega vedelik. d. (terava janu-, harvemini näljatunde kohta). Tundsin põletavat janu. *.. janu põletas suulage enam kui söed. U. Masing. *.. sellest pole põletava nälja vastu märgatavat abi. O. Luts.
7. piltl (ühenduses tundmustega:) tugevalt, intensiivselt mõjuma, avalduma v. ilmnema; niiviisi piinama, haiget tegema. Armastus, iha, kirg põletab keha ja meeli. Poissi põletas meeletu uudishimu. Paljas mõte oma inetust teost juba põletas. Teda põletab hirm lapse tervise pärast. Ema etteheited, sõnad põletasid. Tundsin põletavat kojuigatsust. Põletav viha, põlgus, häbi. Põletav pilk. Häbitunne põletab hinge. Oleksin heameelega ära rääkinud, mis mu südant põletas 'südamel oli'. Ennast põletama 'elu põletama'. *Ma peaksin varsti Tallinnas olema. See on, mis vaevab ja põletab. V. Pant. || (millegi kohta, mis äratab vastikust, häbi vms. tunnet). See raha põletab näppe. Varastatud hilbud põletasid ihu. *Pean ma kerjusekepi võtma, mis põletab? A. H. Tammsaare.
8. kõnek (energilise, intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama, äigama, põrutama. Põletas poisile paar tulist. Põletas kantsikuga, ratsapiitsaga üle kaela, üle turja. Kui põletan sulle ühe täie vastu vahtimist! Vaata kui põletab veel vastu koonu! *Ottomar saab oma pahema jala vabaks ja põletab sellega Jorhile kubemesse.. O. Luts. b. kiiresti liikuma, tormama, kihutama. Mehed põletavad kohe alevisse. Poiss põletas otseteed koju. Kuhu sa siis nüüd jälle põletad? Istusime autosse ja põletasime linna poole. Mootorrattur põletas bussist mööda. *.. kui vana tahab täna minema põletada, siis sellest küll midagi head ei tule! V. Anslan. c. tulistama, laskma. Mees võttis püssi ja põletas vargale paar kärtsu järele. Põletas nagaanist kaks pauku.
9. info programmi või andmeid püsimällu (eriti ühekordselt kirjutatavale kandjale) kirjutama

elu põletama vt elu

(kõiki) sildu põletama vt sild

läbi põletama
(sulades) läbi põleda laskma. Põletas hooletusest korgid, kaitsmed läbi. || liigse kuumusega viga tegema, sellega kahjustama. Põletasin pluusi liiga kuuma triikrauaga läbi. || piltl läbipõlemiseni viima, ruineerima, laostama. Mees põletas enese raske tööga kiiresti läbi. *Ühtesid põletas läbi elu, teised hakkasid vabatahtlikult elupõletajateks .. I. Pau.

maha põletama
tulega ära hävitama v. täielikku hävimist põhjustama. Vaenlane rüüstas paljaks ja põletas maha terve linna, mitu küla. Mässajad põletasid mõisahooned maani maha. Tuli, välk põletas lauda maha. *Uustulnukad põletasid [Lihavõttesaarel] maha metsa, et raadata maad oma rohkearvuliste kivitemplite jaoks. E. Lumet (tlk).

näppe põletama vt näpp [näpu]

sõrmi põletama vt sõrm

tiibu põletama vt tiib

välja põletama

1. tulega põletades midagi millestki valmistama. Pärismaalased põletasid puutüvedest välja vastupidavaid paate. || põletamisega midagi millestki eraldama. Kuumas ahjus põletati männikoorest vaik välja.
2. kõnek kuskilt välja v. minema kihutama; välja juurima. Vaenlane põletati kaevikuist, maalt välja. *See, et need jooned kaovad, et elu nad pikkamööda välja põletab, on õige. J. Smuul.

ära põletama

1. tulega täielikult hävitama, tules ära põleda laskma; midagi kütusena täielikult ära tarvitama. Praht, oksad tuleb ära põletada. Surnud põletati ära ja tuhk puistati laiali. Vana maja lõhuti maha ja põletati tükkhaaval ära. Talvega põletame oma kodu ahjudes ära hea hulga puid.
2. kuumusega v. millegi tulisega kahjustama, ära kõrvetama. Põud põletab vilja ära. Liigse päikesevõtmisega põletasin selja, turja ära. Laps oli käe triikrauaga ära põletanud.